LEIVAST OSASAAJAD
Jeesus ütles: „Mina olen eluleib.“ (Johannese 6:35).
See leib on see, mis määratleb meid, kui Tema Ihu liikmeid. Me erineme kogu ülejäänud inimkonnast, kuna toitume sellest ühest ja ainsast leivast – Jeesusest Kristusest. „Sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1 Korintlastele 10:17). Samas aga leidub kristlasi, kes ei taha olla ühenduses teiste Tema Ihu liikmetega. Nad küll suhtlevad Jeesusega, kuid eraldavad end teadlikult teistest usklikest. Nad ei taha omada Ihuga mingit pistmist – ainuüksi selle Peaga. Kuid ihu ei saa kunagi koosneda vaid ühest ainsast liikmest. Suudaksid sa kujutada ette ainuüksi pead, millest kasvab välja vaid üks käsi? Kristuse Ihu ei saa koosneda ainuüksi peast, ilma, et tal oleks ka jäsemed ja muud organid. Tema Ihu koosneb mitmetest liikmetest ja me ei saa olla üks Kristusega, ilma, et me oleks üks ka Tema Ihuga.
Me ei vaja ainuüksi Pead, aga tervet Ihu. Me pole liidetud ühte mitte ainuüksi oma vajaduse kaudu Jeesuse järele, aga ka vajaduse kaudu teineteise järele. Paulus ütleb: „Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!” (1 Korintlastele 12:21). Pane tähele selle salmi teist osa. Isegi pea ei saa öelda mõnele teisele ihuliikmele: „Mul pole sind tarvis.“ Milline võrratu väide! Ehk teisisõnu ütleb Paulus meile: „Kristus ei ütle iialgi ühelegi oma Ihu liikmele: „Mul pole sind tarvis!“ Meie Pea igatseb ühendust igaühega meist. Mis veelgi enam, Ta ütleb, et me igaüks oleme olulised ja vajalikud, et Tema Ihu saaks toimida.
See kehtib eriti veel nende ihuliikmete puhul, kes on ehk katki ja haiget saanud. Paulus rõhutab: „Vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud.“ (1 Korintlastele 12:22), lisades seejärel: „…ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.“ (12:23). Ta räägib siin neist inimestest Kristuse Ihus, kes on kui varjul, nähtamatud ja tundmatud. Jumala silmis aga on neil liikmetel veel eriliselt tähtis koht ja nad on äärmiselt olulised Tema Ihu toimimises.
Kogu sellel piiblilõigul on äärmiselt sügav tähendus me jaoks. Paulus ütleb meile: „Vahet pole, kui madal su enesehinnang ka poleks. Sulle võib ju tunduda, et sa ei anna õige kristlase mõõtu välja, kuid Jumal ise ütleb sulle: „Ma vajan sind. Sa pole mitte ainuüksi oluline osa minu Ihust, aga lausa eluliselt oluline ja vajalik, et minu Ihu võiks korralikult toimida.“
See leib on see, mis määratleb meid, kui Tema Ihu liikmeid. Me erineme kogu ülejäänud inimkonnast, kuna toitume sellest ühest ja ainsast leivast – Jeesusest Kristusest. „Sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1 Korintlastele 10:17). Samas aga leidub kristlasi, kes ei taha olla ühenduses teiste Tema Ihu liikmetega. Nad küll suhtlevad Jeesusega, kuid eraldavad end teadlikult teistest usklikest. Nad ei taha omada Ihuga mingit pistmist – ainuüksi selle Peaga. Kuid ihu ei saa kunagi koosneda vaid ühest ainsast liikmest. Suudaksid sa kujutada ette ainuüksi pead, millest kasvab välja vaid üks käsi? Kristuse Ihu ei saa koosneda ainuüksi peast, ilma, et tal oleks ka jäsemed ja muud organid. Tema Ihu koosneb mitmetest liikmetest ja me ei saa olla üks Kristusega, ilma, et me oleks üks ka Tema Ihuga.
Me ei vaja ainuüksi Pead, aga tervet Ihu. Me pole liidetud ühte mitte ainuüksi oma vajaduse kaudu Jeesuse järele, aga ka vajaduse kaudu teineteise järele. Paulus ütleb: „Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!” (1 Korintlastele 12:21). Pane tähele selle salmi teist osa. Isegi pea ei saa öelda mõnele teisele ihuliikmele: „Mul pole sind tarvis.“ Milline võrratu väide! Ehk teisisõnu ütleb Paulus meile: „Kristus ei ütle iialgi ühelegi oma Ihu liikmele: „Mul pole sind tarvis!“ Meie Pea igatseb ühendust igaühega meist. Mis veelgi enam, Ta ütleb, et me igaüks oleme olulised ja vajalikud, et Tema Ihu saaks toimida.
See kehtib eriti veel nende ihuliikmete puhul, kes on ehk katki ja haiget saanud. Paulus rõhutab: „Vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud.“ (1 Korintlastele 12:22), lisades seejärel: „…ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.“ (12:23). Ta räägib siin neist inimestest Kristuse Ihus, kes on kui varjul, nähtamatud ja tundmatud. Jumala silmis aga on neil liikmetel veel eriliselt tähtis koht ja nad on äärmiselt olulised Tema Ihu toimimises.
Kogu sellel piiblilõigul on äärmiselt sügav tähendus me jaoks. Paulus ütleb meile: „Vahet pole, kui madal su enesehinnang ka poleks. Sulle võib ju tunduda, et sa ei anna õige kristlase mõõtu välja, kuid Jumal ise ütleb sulle: „Ma vajan sind. Sa pole mitte ainuüksi oluline osa minu Ihust, aga lausa eluliselt oluline ja vajalik, et minu Ihu võiks korralikult toimida.“